Taavi Talve „Ma olin Timbuktus“

Alates neljapäevast, 17. veebruarist on Tallinna Linnagaleriis avatud Taavi Talve näitus „Ma olin Timbuktus“, mis räägib maailma läbiuurimata nurka projitseeritud kujutelmadest ja koloniaalvallutuslikust võidujooksust. Ühe sellise loo jutustab Werner Legère romaan „Ma olin Timbuktus“, mis ilmus eesti keelses 1959. aastal sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ning haaras nii mõnegi noore lugeja kujutluse, kes on hiljem endalt küsinud, kas Timbuktu on päriselt olemas. Näituse kuraator on Indrek Grigor.


Olete oodatud näituse avamisele Tallinna Linnagaleriis kolmapäeval, 16. veebruaril kell 18.


Taavi Talve teostes näivad alati kohal olevat kolm möödapääsmatut kandepunkti: arhitektuur, tsitaat ja inimsaatus. Neist abstraktseim on arhitektuur, mille üks kummalisemaid vorme on olnud sõnadele ja kirjavahemärkidele ruumilise mõõtme andmine. Näiteks hiiglaslikud laest rippuvad jutumärgid näitusel „ONTHETITLE“ (2013). Tsitaat on jälle, vastupidi, kõige konkreetsem komponent. Leidobjekt, artefakt millele teos on vitriinina ümber ehitatud. Võib-olla kõige naljakam näide selle kohta on 2010. aastal Artishoki biennaalil koos Indrek Köstriga ehk kollektiivis Johnson ja Johnson teostatud nimetu installatsioon. Biennaali toimimise loogikat kaaperdades ei lubanud see näitusekülastajail lugeda kümne kriitiku kirjutatud tekste, mis seda sama lugejate ligipääsu tõkestavat teost retsenseerisid.


Inimsaatust võib Talve võrdlemisi kompromissitult kontseptuaalset kunstnikukeelt arvestades pidada eelmistega võrreldes kõige üllatavamaks komponendiks. Talve värskematest teostest on selle hea näide „Pimetähn“, kus Talve harutas väliseesti tantsija Epp Kotka lugu. Kes ta oli, kuidas Ameerikasse ning Yvonne Raineri truppi sattus? Kotkas jäi kogu arhiivitöö ajal pigem fiktsiooniks, kellele ei õnnestunud lõpuks nägugi anda.


Näitusel „Ma olin Timbuktus“ on mäng justkui ümber pööratud: tähelepanu all on Timbuktu, linn mille olemasolu tunnistamist segab müüt, mis tõotab olla püsivam kui kõrbelinn ise, sest kõik, kes ihale järele annavad ja kõigile vintsutustele vaatamata linnaretke ette võtavad, näivad sealt naasvat tühjade kätega. Timbuktus käinute lood keskenduvad katsumusrohkele teekonnale, mis osutus oodatust veelgi rängemaks. Linn seevastu ei vastanud üldse ootustele. Mida aga täpselt oodati ja millel see ootus põhines, ei oska tagantjärele enam keegi öelda.


Taavi Talve on õppinud skulptuuri alal Eesti Kunstiakadeemias. Tema viimase aja looming lähtub arhiiviimpulsist ja minevikusündmuste seostest tänapäevaga. Neis subjektiivsetes vaatlustes segunevad faktiline ja fiktiivne, dokumenteeritu ja kujuteldav. Viimased ülesastumised on isikunäitus „Dokumenteeritud vaatepunktid“ Tartu Kunstimajas (2020), osalemine rühmanäitustel „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ Kumus (2019) ja Köler Prize’i auhinnanäitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2018). Alates 2005. aastast tegutseb koos Indrek Köstriga rühmituses Johnson ja Johnson.


Indrek Grigor töötab Tartu Kunstimuuseumi näituste osakonna juhatajana, avaldab regulaarselt kunstikriitikat ennekõike Eesti, aga ka teiste balti riikide väljaannetes ja on üle kümne aasta teinud kaastöid Eesti Rahvusringhäälingule. Grigor õppis Tartu Ülikoolis kunstiajalugu (MA 2008) ja semiootikat (BA 2004). Grigor töötas 2007–2010 Tartu Kunstimusueumi foto- ja videokunstikogu hoidjana ning oli 2010–2018 Tartu Kunstimaja galerist.

Täname: Dénes Farkas, Albert Kerstna, Peeter Krosmann, Laura Liventaal, Anti Saar, Tiina Vahter, Sergo Vares, Raul Veede.


Laupäeval, 12. märtsil kell 14 toimub näitusel kuraatorituur Indrek Grigoriga. Näitus „Ma olin Timbuktus“ jääb Tallinna Linnagaleriis avatuks kuni 10. aprillini 2022.


Lisainfo:

Sirli Oot

Tallinna Kunstihoone

Projektijuht

Tel:+372 58736841


Tallinna Linnagalerii

Harju 13, 10141 Tallinn

K–P 12.00–19.00


www.kunstihoone.ee

www.facebook.com/TallinnaKunstihoone

www.instagram.com/tallinnarthall