5.-31.08. 2019 Kastellaanimaja galerii Näituse avamisele 5.08 kell 17.00, peale traditsioonilste avasõnade kuulamist on võimalus osa saada ka väikesest veinide degustatsioonist! Kai Kaljo kunsti- ja veinijutt sellest, millised veinid sobivad Piret Rohusaare’e maalide ja maaliliste savinõudega.
Piret Rohusaare maalidele on viimastel aastatel ilmunud kurvikad naised, vahel ka otsekui idamaistelt miniatuuridelt pagema pääsenud elegantne araabia hurdakoer. Vahel võib sama uskumatult graatsilist koera näha koos maalijaga jooksmas mõnel Tallinna kergliiklusrajal. Kirglike punaste varjunditega naisekujud ja vaasid Piret Rohusaare maalidel on ositi juba varakevadel eksponeeritud Tartu Tampere majas. Viimased neist aga valminud reisimuljeist Igavesse Linna. Soojus, punakuldsed küllastatud toonid ja värvidesse hajuvad naisekujud. Itaalia ja Vahemere ümbruse vana kultuur. Rooma hingemattev ilu, igikestvatelt müüridelt kajavad sosinad, kõnekatked ja hõiked ongi kohati nagu ebareaalsed – niivõrd kaua, aastatuhandeid on püsinud Rooma, vahetanud võimukandjaid ja uskumusi. Kannud on aastatuhendeid olnud naiste kaaslasteks. Amforad, niisama kurvikad ja kaunid kui naised ja lihtsamad väiksemad kannud. Antiigi suurejoonelised vormid. Kõik need kannud on juba mõnel viimasel aastal inspireerinud maaliva kunstniku loomingut: „Minu keraamika sünnib potikedraga, mind vaimustab see pöörlev liikumine …. Harva tean täpselt mida tahan teha. Aga mulle meeldivad suured vormid, neid on hiljem äge glasuurida. Ja veel meeldib mulle kui suur pott hakkab käe all kumisema, see on hinge kosutav tunne ja selle tundeni püüan alati jõuda“. Tõepoolest, potikedra liikumine meenutab sufide veatult pöörlevat tantsu, kes kord universumi rütmiga kontakti saavutanud, võivad pöörelda ööpäevi. Aga glasuurid? Ja suurte vaaside kummaliselt ebamääraseks kiskuv vorm, kuidas on lood kannudega, mil alati polegi reeglipäraseid volüüme? Kuigi kahe ateljee õnnelik omanik ARS-I kunstnikemajas, on Piret Rohusaar siiski enam maalija kui keraamik. Glasuurid voolavad omatahtsi, lillakad, koobaltvarjundid ja hõõgvel punased värvilaigud suurte vaaside pinnal sunnivad mõtlema kolmemõõtmelistest maalidest, ehk isegi maalitud skulptuuridest, mis Kastellaanimaja galerii avaras saalis mõjuvad postamentidel kui Rooma sammaste värviliseks muutunud kolonnaadid. Piret Rohusaare rännak maalijana on olnud pikk ja pühendunult püsiv. Isiklikes edasiarenguis Kunstiinstituudis omandatud modernistlikust värvimaalist on maalija alati tänuga meenutanud kunagisi õpetajaid. Tiit Pääsuke, Enn Põldroos ja Ando Kesküla oleksid nagu alati temaga koos. Nende loomingust, kuigi nii erinevast on ammutatud jõudu, et edasi minna. Ta on meenutanud ka Lemming Nagelit ühistest suvistest vabaõhumaalimistest ja salapärast maalijat ning poeeti Aleksander Suumanit. Mõned neist on üha oma maalijarajal, mõned juba lahkunud ehk maalima tundmatus teispoolsuses. Omaenda esimesel juubelinäitusel Vabaduse galeriis 2012 meenutas ta neid õpetajaid vabaõhumaalidega Colomarsist Lõuna-Prantsusmaal, Prantsuse Rivierast. Ent maalida tuleb üksinda, püsivalt ja süvenedes. Kevadisel maalikunstnike aastanäitusel on maalijad küsinud, kuidas koordineerida oma mõtteid ja leida ideaali kaasaegses turbulentses maailmas, kus eksisteeriv reaalsus on kõik muud kui julgustav, kus moraali ja eetika kriteeriumid teisenenud? Ega ei olegi ühest vastust. Piret Rohusaar on otsustanud edasi maalida, senised ideaalid pagasina teekonnal kaasas.
Juta Kivimäe
