GÜ galerii 17.04.–4.05.2024 (E–R 12–18).
Avamine 16.04 kell 17.
Sa leiad mu, kui sa mind otsid, aiast.
Kui parasjagu just ei kalla vihma.
(Einstürzende Neubauten, The Garden. Album Ende Neu, 1996.)
Puud tähistavad kasvamist ja elu, samuti püsivust ja juurdumist.
Inimesed veedavad aega puude seltsis, et otsida rahu ja tasakaalu,
sest nende olemuses põimuvad vaimsus ja argisus.
Mina külastan puid, et küsida nõu või rääkida neile oma leinast.
(M. E.)
Näitus „Udused aiad“ vaatleb aeda kui hinge ja õnnetunde arhetüüpset kujundit selle mitmetähenduslikkuses. Aed kujutab endast nii vaimset kui ka füüsilist ruumi, kus otsida varjupaika ja ilu. Aed justkui pikendab kodust ruumi, samal ajal väljendades inimese tahet piiritleda loodust. Sellisena looduse mõõtmele pühendumisest otsitakse rahulolu, vabadusetunnet ning tervendavat energiat. Töö aias on võrreldav enesehoolega ning aia korrashoidmist ja kujundamist võib vaadelda kui üldinimlikku soovi hoida ja olla hoitud. Inimese unarusse jäetud kunagisest lopsakast aiast saab lagunemise sümbol, viidates samas visale loodusele, mis elupaiga lõpuks inimeselt üle võtab.
Aia eest hoolitsemisele sarnaneva tähelepanu ja tundlikkusega kanduvad kunstniku loomeprotsessi õrnad žestid paberile, luues ühtaegu unistava aiaruumi ja kujutades selle sama unelma haprat loomust. Kunstniku püüd kasvatada ja hoida nii tõelisi kui mõttelisi aedu mõjub inimloomuse allegooriana, mille püsivuse ja hetkelisuse metafooriks on aia kujund.
Kunstnik tänab: Eesti Vabagraafikute Ühendus, Lembe Ruben-Kangur, Liina Siib, Britta Benno, Kadri Toom, Brynhild Seim, Jim Berggren, Marko Odar, Villem Säre, Mart Saarepuu, EKA graafika
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Maria Erikson (1985) elab ja töötab Tallinnas ja Oslos. Tema kunstnikupraktika keskmes on isikliku kogemuse ja narratiivi uurimine läbi oskuste metodoloogia ja kunstitegemise protsessi, samuti keha(line) kogemus ning materjali enda kaduv loomus. Uutes ruumisituatsioonides täheldab ta nende suhete talletumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.
Maria Erikson õpetab graafikat Eesti Kunstiakadeemias ja Oslo Riiklikus Kunstiakadeemias Norras, varasemalt ka Helsingi Kunstiakadeemias Soomes. Erikson omandas vabade kunstide magistrikraadi graafika õppesuunal Helsingi Kunstiakadeemias ning on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (NM, USA). Sellele eelnevalt õppis ta graafikakunsti Rootsis.
Erikson on Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi laureaat (2019), pälvinud Rootsi graafikute ühenduse stipendiumi (2017), Getfotsfondeni nimelise stipendiumi (2012), Eric Ericson nimelise stipendiumi (2012) ja kahel korral Ann-Margret Lindelli nimelise graafika preemia (2021, 2008, Rootsi). 2023. aastal tunnustas Eesti Vabagraafikute Ühendus Eriksoni Aasta graafiku tiitliga.
Hiljutisi näitusi: „Perspektiv på trykk“, Norske Grafikere galerii, Norra (2024); „Pindadest, piiridest, omaruumidest“, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (2023). Isikunäitused „Pehme puudutus äärel“, Litograafia Muuseum, Rootsi; Ratamo galerii, Soome; Draakoni galerii, Tallinn (2023) ja „Märkmeid piiriruumist“, ARS Projektiruum, Tallinn (2022).
