ARS Projektiruum 19.01.–7.02.2022
E-R 12-18, L 12-16
Loovad protsessid on inimese loodul ja looduses sarnased. Olemise struktuur mikrotasandist kuni vaimse tasandini on loodud justkui sama skeemi järgi. Selle struktuuri moodustavad osakeste vahelise distantsi omadused. Väike tiheduse muutus mustris võib koodi täielikult muuta – see on loomise imeline olemus.
Teoses on oluline koht sellel, mida ei ole. Tervik kujuneb pausidest rütmide vahel, aga ka ärajäänud kihtidest, sõrendatud struktuurist - jäävad vaid vihjed. Täiuslik teos on nagu auklikuks kulunud pitskardin - me tajume mustri järgnevust, kuigi ei näe puuduvaid kohti. Me tajume midagi, mida ei ole. Struktuuritaju meie peas taastab puuduvad mustrid. See muudabki teose nauditavaks, sest ülesanne on ajule lihtne.
Kunstnik teeb metsas justkui lageraie, kuhu jäävad alles vaid üksikud puud. Vaataja-kuulaja saab teosest emotsiooni kadunud puude kurvastavast puudumisest ja asetab nad vaimusilmas sinna tagasi - loob oma maailma. Terviklik teos saab kokku meie peas isiklike tundmuste ja kogemuste abil. Tekib miski, mida enne ei olnud, midagi, mida ei saa katsuda ega mõõta.
Oluline on struktuuri puuduv osa, mis panebki fantaasia tööle. Tühjus - puhastav seisund struktureerib meie meelte mustreid.
Osakeste vaheline distants - mitteolev määrab ära tulemuse. Loomise saladus on struktuuri kodeerimises / hinge häälestamises, kuni tühjusest ilmub „see miski“. Loomisprotsessi vallandajaks on resoneeruvate tasandite kohtumine. Kunstis kohtuvad loov vaim ja inspireeriv elunähtus, universumis kohtuvad aatomid, mis loovad uut struktuuri. Erinevad vaatenurgad (kihid) moodustavad erineva tihedusega mustreid. Kahe väga lihtsa struktuuriga pinna kihiti asetamisel tekib väga keerukaid uusi struktuure. See ongi igasuguse loomise ime – struktureerida mateeriat nii, et tekiks uus imekspandav väärtus.
Idee või teadusliku avastuse tekkemomenti iseloomustab antropoloog Jeremy Narby kui stereopilti. Vaadates teravustatud pilgul stereopildi täppide merd, ei näe sa midagi. Lastes aga pilgu lõdvaks (fookuse nihestamine), moodustub kolmemõõtmeline pilt. Inspiratsioonihetk ongi nagu kolmemõõtmelise kujundi ilmumine stereopildist. Fookuse nihestamine toimub loomishetkel meie peas - distantseerudes mõistuslikust tasandist, saab ligipääsu alateadlik tõde. Intuitsioonil põhinev loome on enamasti sügavam, kui mõistuslik konstruktsioon. Ka paljud teadusavastused pärinevad väljastpoolt ratsionaalsuse piire. Uurija võib veeta mitu kuud laboris ja analüüsida lõputult laekuvaid andmeid, kuid jõuda seejärel ideevälgatuseni kas rattaga sõites, unistades, voodis mälupilte sirvides, vannis istudes - ehk siis, kui ta ei ole keskendunud.
Looming on meile vajalik, et tõe olemusele lähemale jõuda ja iseendale asju selgitada. Loomine on inimese esmavajadus, mida enamus täiskasvanuid enese teadmata eirab. Meile on sünniga kaasa antud pöörane rikkus – loovus, mis muudab ebakõlad metafoorideks. Inimene on pidevalt sümboleid tootev olend. Me ei tea, mida meie keha teab või millised sümbolid välja elamist nõuavad. Kui me jätame need sümbolid vabastamata, talletuvad nad meie füüsilises enesetundes või ilmnevad koguni haigustena.
Loomejõuga saab loodut ka mõjutada - visualiseerida tulevikku või saada lahti mineviku painest. Ajaline distants muudab asjade olemust. Lapsepõlvetrauma saab vabastada võimsaks teoseks aga samas võib traumaga luua ka kaost ja hävingut.
Looming päästab inimkonna. Ühiskonna struktuuri korrastamine viib totalitaarsuseni. Kontroll ja hirmu külvamine kaotavad spontaansuse ja loovuse, sest inimesed paigutatakse korrastatud rangesse süsteemi. Tšehhi president Vàclav Havel soovitas totalitarismi takistamiseks „paralleelsete struktuuride” ehitamist ehk loomingut. Loomise eesmärgiks on vabaneda säärasest rangest korrast.
Teadlased tõlgivad sonifikatsiooni abil teaduslikud andmed muusikasse, et nende struktuure oleks hõlpsam mõista. Ogavalgu struktuur on USA teadlaste poolt kodeeritud nauditavaks heliteoseks. Heliline või pildiline visualiseerimine on ka paljudes teraapiates lahenduse võti. Loomingu abil sulanduvad erinevate nähtuste omavahelised distantsid olematuks.
Olemise struktuur on kõikjal meis ja meie ümber - omanäoline korduvus erinevates olekutes. See on maailma lõputu morse. Meie elu ülesanne on õppida seda mõistma. Loodus annab meile vihjed - õiged olemise skeemid, neile, kes soovivad seda lugeda. Meie esivanemad on reaalsusega manipuleerinud läbi mustrite. Teooriad räägivad mustrisse sihilikult kootud vigadest, et parandada tegelikkust.
Distantsi muutus objektide vahel tekitab erinevaid ruumilisi maailmu - olukordi ja elusituatsioone. Distants on seoses pandeemiaga saanud uue tähenduskihi. On loodud uus reaalsus. Viirusosakeste tiheduse ja kontsentratsiooni muutused loovad uusi struktuure, uusi distantse.
Distants ehk tühjus on terviku põhiolemus - tulemuse määrab tihedus ehk objektide vaheline eimiski.
Tervik tekib tänu tühjusele.
Lembe Ruben
