ARS Showroom #86: Reimo Võsa-Tangsoo “Ära talla konna!”

ARS Showroom galerii 1.–30.09.2026

K–R 12–18, L 12–16

Näituse finissaaž 28. septembril kell 18

Näituse „Ära talla konna!“ üheks lähtekohaks on Karel Čapeki „Aedniku aasta“. Čapeki teravad ja humoorikad tähelepanekud aedniku soovidest, rõõmudest, pettumustest ja lõputust vajadusest millegi eest hoolitseda tekitasid äratundmise.

Olles viimastel aastatel veetnud üha rohkem aega suvekodus, on tekkinud ka oma, endiselt üsna ähmane ettekujutus maaelust ja looduse rütmidest. Need rütmid võivad olla rahustavad ja külluslikud, aga samaaegselt halastamatud ja kargelt ükskõiksed.

Sügisõhtud maal on pimedad, kui just ei paista kuu. Kui linnas on helkuri kandmine soovituslik, siis maal on enese nähtavaks tegemine vältimatu.

Kena suvi on mõnus ja külluslik, kuid juba augustis hakkavad majast eemale hoidnud olendid end pragudest ja avadest uuesti sisse pressima. Piisab vaid ühest päevast eemalolekust, et linnud pistaksid nahka kõik põõsastel valmivad marjad või kaoksid ühe ööga viimased puu alla varisenud õunad.

On ebameeldivalt kainestav mõelda, kui habras on elu ning kui palju hoolt vajab see väike osa ümbrusest, mida inimene püüab „kodustada“ või kultiveerida. Isegi kui õnnestub vältida haigusi, seeni ja külma, võib ootamatult aeda kolinud mügri kogu senise korra hetkega küsimärgi alla seada.

Maal ei ole inimene tingimata peremees. Kõik võitlevad toidu, valguse ja koha pärast. Kui inimene arvab, et tal on selles võitluses eelis, siis üksnes seni, kuni ta ette vaatab ja „korda“ hoiab. Lõpuks on kõik kellelegi või millelegi toit.

Loomulikult võib võtta ülbe positsiooni - puistata mürki vasakule ja paremale, panna üles peleteid või betoneerida iga vaba pind. Aga vähemalt mina ei taha, et maal muutuks kõik liiga korrastatuks ja kontrollituks. Nii kaoks ära üks põhjus, miks seal üldse olla.

Sipelgal, herilasel ja teol on oma koht. Ka konnal.

* See üleskutse on jäänud meelde kunagi Kütiorus veedetud ajast, mis aitas oluliselt ümber kujundada arusaamu elust loodusega koos ning loodushoiust kui alternatiivsest maailmavaatest, kus esikohal ei ole loosungid ega radikaalsus, vaid kaine mõistus ja arusaam sellest, mis on võimalik ja mis mitte.

Reimo Võsa-Tangsoo (s. 1976) kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas 2011. aastal ning on samas osakonnas töötanud alates 2003. aastast. Oma loomingus on ta keskendunud fotograafilise nägemise, poliitika ja interaktsiooni teemadele. Viimasest on välja kasvanud tema huvi tehis- ja liitreaalsuse ning füüsilise ruumi näituste digitaalse järelelu vastu. Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2010. aastast.

Tänud: Eesti Kunstnike Liit, ARS Kunstikeskus, EKA Foto, EVA Lab, Katrin Koit, Lipuvabrik OÜ, Taavi Varm, abikaasa, ema.