top of page

Anna Mari Liivrand „Karikakra torge“

ARS Projektiruumis

30.09.–16.10.2021

Näitus avatud E-R 12-18, L 12-16


Kolmapäeval, 29. septembril kell 18.00 avab Anna Mari Liivrand ARS kunstilinnaku projektiruumis isiknäituse „Karikakra torge“. Näitus jääb avatuks 16. oktoobrini 2021.


„Karikakra torge“ on näitus rituaalidest, objektidest, ornamentidest ja ärevustest, mis struktureeivad inimeste igapäevast elutegevust.


Pandeemiast tingitud karantiinid on loonud olukorra, kus katkestused igapäevaelu praktikates ei võimalda inimestel enam mõtestada aja kulgemist ning tekkivad tühimikud aja tajus põhjustavad ärevust. Puudu on rituaalidest, mis aitavad struktureerida ja luua aega, inimeste vahelisi suhteid ning tajuda argiselt toimuvaid muutusi.


Sarnaselt rituaalidele kontekstualiseerivad ka ornamendid aega. Ornamendid tõstvad esemed, mida nad kaunistavad, käesolevasse ajahetke ja annavad aimu komplekssematest taustsüsteemidest.


Näitusel eksponeeritavad teosed juhivad tähelepanu rituaalidele argielus. Kuidas väikesed igapäevased rutiinsed tegevused piiritlevad aega, loovad sellesse pausimomente ning aitavad tabada ümbritsevas keskkonnas toimuvaid muutusi. Nii saab näha Fukushima tuumakatastroofi tagajärjel piirkonnas moonduma hakanud taimede õisikute motiive, mis on organiseeritud juugendile omastest taimornamentidest inspireeritud mustritesse. Selliselt asetuvad muutused, mis meie ümber aset leiavad, meie igapäeva elude taustale. Samas kannab esmaspilgul romantiline taimornament endas teatavat ähvardavust. Näituse teise osa moodustavad objektid, mis juhivad tähelepanu rituaalidele argielus. Tavapärasest kommikarbist on saandu ohvrilaud, mille juures saab külastaja hetkeks peatuda ja jätta karbi pesadesse ohverduse.

Anna Mari Liivrand (1993) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes põimib oma praktikasse sageli ka joonistamist. Ta on tundlik looja, kes kasutab tihti igapäevaseid materjale, huvitudes nende käsitlemise praktikatest ja nendega seotud teadvustamata arusaamadest. Liivrand kasutab poeetilist skulptuurikeelt, et viidata kõdunemisele, kaduvusele ning sellega seotud melanhoolsusele tänapäeva ühiskonnas. Lisaks on kunstnik tegelenud hapruse ja eri säilitamispraktikate teemadega. Viimastel aastatel on kunstniku fookusesse asetunud argised rituaalid.


Liivrand on õppinud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ja installatsiooni (BA 2016), täiendanud end Islandi Kunstiakadeemias vabade kunstide valdkonnas ning on praegu omandamas magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias. 2014. aastal pälvis Liivrand Eesti Noore Skulptori Preemia, 2020 aastal tunnustati teda Wiiralti sipendiumiga.


Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit

Suur tänu: Eva Rinne, Villem Tomiste, Teele Kumm, Ferrum Fabrica, Darja Popolitova, Hans-Otto Ojaste


Näitus on osa Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali satelliitprogrammist





bottom of page