top of page

 ARS today 

koridor.jpg

Open ARS

With the support of Enterprise Estonia, the project “Open ARS” will be realised from 2017 to 2019, focusing on the development of a central promotional training centre, project space and ceramics centre. A major part of the project is the provision of various production and presentation facilities and packages of support services to creative entrepreneurs supporting their professional development, cooperation and sales activity. (Support amount: 384 000 eur)

Mission

ARS Art Factory is the biggest centre for creating and producing art in Estonia. There are more than 90 artists, designers and creative companies working here and various events and programmes are organised for art professionals as well as art lovers. ARS Project Space has become a prestigious venue for exhibitions and cultural events.

The predecessor of the present-day creative hub is the legendary ARS Art Products Factory (founded in 1975). Art products (ceramics, textiles, decorative metalwork, leather etc.) were designed and produced here by a staff of several hundred artists, master craftspeople and workers that were well known across the Soviet Union, but also in the Nordic countries. Even decades after the golden age of the factory, products made at the Art Products Factory are still to be found in almost every Estonian home – even entire sets of tableware, collections of books or jewellery.

Today, ARS is an art community that combines innovation and history, contemporary practices and technology and the traditional skills of professional art in Estonia. Artist studios, workshops and galleries are the cornerstone of the contemporary creative centre. The collaborative use of services and resources supports its effectiveness; new works of art, products and services emerge from the encounters between the creative people. ARS Art Factory belongs to the Estonian Artists’ Association, which allows artists to have a say in developing the centre and gives them a stronger sense of security for the future.

Open ARS 2

Open ARS 2 focuses on developing and piloting service packages which are planned for artists who are new to the creative industries as well as seasoned creative entrepreneurs who have already won international recognition, to support their professional development, collaboration and sales activities with a range production and exhibition opportunities and support services. Project “Open ARS 2” is supported by EAS (Support ammount: 156 618 eur)

Visit our old website for previous events at ARS Art Factory!

 ARS Art Products Factory 

Ars kunstikombinaat

Tallinna Kunstitoodete Kombinaat (Tallinski hudozhestvenno-proisvodstvennyi kombinat) on huvitav nähtus Nõukogude Eesti disainikontekstis mitmest aspektist. Seda võib pidada omamoodi vastuseks nõuetele muuta kunst rahvale kättesaadavaks. Üks keskseid aruteluteemasid nõukogude ühiskonnas 1950. aastate keskpaigast oli elustandardite tõstmise küsimus pakkumaks paremat valikut tarbekaupu ja parandades nende kujunduse abil argikeskkonna ilmet laiemalt. Selle idee kõrgetasemelise eeskujuna aga ka vahendina inimeste maitse kujundamisel nähti tarbekunsti. Organisatsioon, mis seisis Eestis nende arutelude keskel ja millele toetudes antud teemat on võimalik käsitleda, oli Kunstitoodete

 

Kombinaat, mida nähti hea alusena mudelile kuidas muuta unikaalne tarbekunstiese hästikujundatud tooteks.

Kombinaat asutati vahetult peale Teist Maailmasõda Tallinnas, kui mitmed 1920. ja 1930. aastatel asutatud ja nüüdseks natsionaliseeritud rakenduskunsti töökojad ühendati ja nende tegevus ENSV Tarbekunsti Keskuse alluvusse ümber korraldati. Vastselt natsionaliseeritud ettevõtete hulka kuulusid peamiselt tekstiilidele ja keraamikale keskendunud “Kodukäsitöö”, tekstiiliettevõte “Veskaru”, Joseph Kopfi kullassepatöökoda, Nikolai Langebrauni Portselanidekoreerimise tööstus, nahkehistööle keskenudnud Eduard Taska ateljee ja mitmeid teised. Nende näol oli tegu suhteliselt väikeste ettevõtetega, kus enamus tööd tehti käsitsi ja mille tehnilised võimalused lubasid teostada kõrgekvaliteedilist toodangut, mis oli olnud edukas ka välisturgudel. Nüüd sai neist alus uuele tootmismudelile, kasutades tihti samu asukohti, oskusi, töövahendeid ja inimesi.

​

Kunstitoodete Kombinaat tegutses ENSV Kunstnike Liidu järelvalve all, mis omakorda allus NSVL Kunstnike Liidule. Sarnased, ateljeedest koosnevad Kunstitoodete Kombinaadid tegutsesid ka mujal Nõukogude Liidus. Organisatsioon, mis seisis Kunstnike Liidu ja Kunstitoodete Kombinaadi vahel, oli Kunstifond, mis tegeles liidu majandusasjadega ja mis mis teatud mõttes pidi tegelema ka selle kunstilise produktsiooni turundamisega.

 

Vastavalt statuudile 1958. aastast oli Kunstitoodete Kombinaat ühe katusorganisatsiooni all tegutsev ambitsioonikas, laia tegevusamplituudiga ettevõtmine. See pidi pakkuma sobivaid tingimusi kunstnikele töötamiseks, populariseerima nende tehtud tööd ja aitama juurutada nende väljatöötatud näidiseid tööstuslikku tootmisse.

​

Kombinaadi enda toodangu müümiseks avati kauplused, mida nimetati salongideks.  Kombinaat oli organiseeritud ateljeedeks, mis jagunesid kunstiliigiti materjalipõhiselt – tekstiil, metallehistöö, portselanimaal, nahkehistöö, samuti dekoratiivtööd (kus teostati muuhulgas näituse- ja sisekujundusi) jne. [1] Igal ateljeel oli juht ja kunstiline juht, kes otsustas iga kavandi järgi eseme tootetava hulga ja selle eest makstava tasu. Kavandeid hindas ka kombinaadi kunstinõukogu, mis koosnes peakunstnikust ja ateljeede juhtidest. Lõpliku loa tootmiseks andis kombinaadi direktor. Näiteks 1964. aastal tuli kunstinõukogul hinnata 5000 kavandit erinevatelt dekoratiiv- ja tarbekunsti aladelt.

 

Kombinaadi personaliks olid valdavalt kunstnikud, kes tegelesid kavandamisega ja töötajad, kes kavandid teostasid. 1964. aastaks oli kombinaadis 534 töötajad, kellest 431 tegeles tootmisega, 67 neist olid kunstnikud ja 25 omakorda Kunstnike Liidu liikmed.[2] Kombinaadi ateljeesid kasutasid kunstnikud ka oma tööde teostamiseks, ateljeedele kaastööd tegevatelgi kunstnikel oli võimalus seda oma tööde, tihti näitustele mõeldud unikaalteoste teostamiseks kasutada.

​

Kunstitoodete Kombinaat oli oluline ka riigitellimuste ja erinevate ettevõtete ning avaliku ruumi jaoks teostatatavate tööde täitjana. Mõned väiksemad tööd, mida tehti tihti suurtele tehastele, olid kunstnikele oluliseks sissetulekuallikaks: kujundustööde atleljees kujundati kommipabereid ja seinastende; tuntud maalija Olga Terri kujundas näiteks lastaeaiale kapimärgituse, kavandati ka erinevaid  plakateid ja kaubamärke, tekstiiliatlejees kujundati vaipu ja kangaid sanatooriumidesse ja puhkekodudesse. Aga teostati ka suuremaid tellimusi nagu terviklikud puhkekodude, kaupluste, muuseumide ja teatrite sisekujundused, mitmed näitusekujudused,  mitmeid neist väljaspool Eestit.

Teine tootevaldkond tõusis esile seoses vajadusega uute tarbeesemete järele ja kombinaadil tuli pakkuda nö. tootenäidiseid tööstusele võimalikuks tootmisse juurutamiseks.

Vaatamata üsna intrigeerivale ambitsioonile ei ole kuigi palju teada näiteid taoliste näidiste tegelikust tootmisse rakendamisest. Kombinaadi tavapärane toodang, mis müügile läks, olid nahast rahakotid, märkmikud, fotoalbumid, vaasid, ehted, kangad jne. Need olid teostatud võrdlemisi väikestes tiraažides olenevalt ateljeest, kasutatavatest materjalidest ja rakendatatavast tehnoloogiast ulatudes 25-50ni ehete, 100-200ni keraamika puhul. Eraldi tootegrupi moodustas nn autoritiraaž, mille puhul esemed olid selle kavandanud autori poolt isiklikult teostatud. See lisati ka müügietiketile ja tähendas ühtlasi toote kõrgemat hinda. 1956. aastal koosnes kombinaadi toodang umbes 2500st erinevast esemest, mida kolme salongi kaudu müüdi. Enamasti ei olnud tööde müümine problemaatiline.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

​

​

​

 

1960. aastatest toimis kunstnike jaoks omalaadne tugisüsteem, mis sai alguse keraamika ateljeest ja tähendas, et ateljeedele kaastööd tegevad mittekoosseisulised kunstnikud võisid seal oma töid teostada ja neid salongides autoritöödena müüa. Ainsaks tingimuseks oli, et tegu ei tohi olla ainueksemplaride ehk unikaaltöödega vaid seeriana teostatavate esemetena. See muutus kunstnike seas populaarseks ja oluliseks võimaluseks, kujunedes sageli nii mõnelegi peamiseks sissetulekuallikaks.

 

Lisaks osalemisele kohalikel tarbekunstinäitusel, kus aastaid olid enamus eksponeeritud esemeist ühel või teisel moel kombinaadiga seotud, kas siis seal valmistatud või kujundatud, võttis kombinaat aastatel 1957-65 osa 19 näitusest väljaspool Eestit, kaasaarvatud näiteks 1958. aasta näitusest Brüsselis ja 1960. aasta eesti tarbekunsti väljapanekust Helsinkis Taidehallis.

 

Kui mõnda aega toimis Kunstitoodete Kombinaat omamoodi vahelülina, kompromisspinnana tööstuse ja unikaalloomingu vahel, olles samaaegselt käsitöönduslik ja tiražeeritav, siis 1964. aastal ei lubatud vabariiklikel ega tarbekunstinäitustel enam Kunstitoodete Kombinaadis toodetud töid eksponeerida.[3]

 

Üks esialgseid eesmärke, töötada välja tootenäidiseid tööstusele, kaotas peagi tähtsuse, kahanedes 1960. aastate lõpuks üksikute näideteni, kuna tööstusesse suunatud koosseisuliste kunstnike hulk pidevalt suurenes ja neist piisas, et vastav töö kombinaati kaasamata tehtud saaks. Tööstusnäidiste väljatöötamine ei sobitunud kuigi hästi ka kombinaadi profiiliga, kuna see erines oluliselt masstootmisega tegelevast ettevõttest. Selleks ajaks oldi ka laiemates aruteludes kunsti ja tööstuse teemadel eemaldutud tarbekunsti käsitlemisest tööstuskunstiga seoses.

 

Kombinaadi tegevus jätkus mitmel suunal – töötati välja seeriatooteid kauplustele, täideti nii organisatsioonide kui ka kunstnike tellimusi. Siinne toodang oli läbi aegade kõrge mainega ja leidis alati ostjaid. Kõrged honorarid ning suured ja olulised tellimustööd, aga ka tehniliselt hästivarustatud ateljeed muutusid kombinaadi kunstnike seas äärmiselt populaarseks. Nii on suuremal või vähemal määral kombinaadis toodetud või teostatud töödega seotud erakordselt suur hulk Eesti kunstnikke.

 

Kunstitoodete Kombinaat tegutses ühtse organisatsioonina 1992. aastani, mil asutati aktsiaselts ARS ja ateljeed eraldusid iseseisvateks üksusteks.

 

Kai Lobjakas
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor,
disainikogu kuraator

 

[1] TLA-144, n1, s. 1, lk. 2.
[2] TLA, f. 144, n. 1, s. 171 lk 3.
[3] H. Kuma. Elgi Reemets. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1981, lk. 46.

ARS kunstinõukogu

 About us 

bottom of page