Näitus „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“


KUMU Weizenbergi 34 / Valge 1 T-P 10.00-18.00 N 10.00-20.00


Näitus „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“ jätkab Kumu kunstimuuseumi kaasaegsele kunstile pühendatud kümnendinäituste seeriat, mis sai alguse 2018. aastal projektiga „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ (kuraatorid Eha Komissarov ja Anders Härm). Käesolev näitus pakub sissevaate nullindate kunsti, lähtudes eelkõige Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogudest, heites ühtlasi valgusvihke ka vähemtuntud teostele ja alles järgmisel kümnendil lõplikult väljaarendatud ideedele. Väljapanek hargneb erinevatel teemadel, märksõnadel ja motiividel põhinevate dialoogidena, püüdes edasi anda kümnendi kunstile omast tunnetust, autoripositsioone ja vaatamisviise.


Markeerides kümnendit kõige laiemas ühiskondlikus ja poliitilises plaanis, võib väita, et see oli paljuski aeg, mis kujundas maailma, milles me praegu elame. Märksõnad nagu neoliberalism, Hiina esiletõus, ülikiire areng (digi)tehnoloogia vallas, muutunud meediaväli ‒ kõik need kirjeldavad nullindatel käivitunud või intensiivistunud protsesse, millega peame arvestama ka praegu. Mida võime selle kõige taustal öelda aga kümnendi kunsti kohta? 1990. aastate tormilise kunstielu järgse pohmelliga algavad ja tõeliselt mitmekesise kunstipildiga lõppevad nullindad ei allu lihtsatele määratlustele ega ühisnimetajatele, hargnedes kõikvõimalikes suundades nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Kuigi paljuski varasema kümnendi teemasid ja arenguid jätkav, on nullindate kunstis olemas mingi muutunud tunnetus, mida näitus ka teoste valiku kaudu esile püüab tõsta.


Kirjeldatud uus suhtumine või tunnetus on suuresti kirjutatud kümnendil esile kerkinud noorte kunstnike arvele. Just nullindatel on alustanud suur hulk praegu parimas loomeeas kunstnikest, kes paistsid silma tugevate debüütide ja uut tüüpi autoripositsioonidega. Noored, keda ei kõnetanud enam varasema kümnendi radikaalsus kui väärtus iseeneses, tõid kunsti uued teemad ja sõnavara, sealhulgas suhestuva esteetika võttestiku, queer-kunsti ja arusaama kunstist kui uurimusest. Tagasivaates on aga selge, et kümnendil toimunud põhimõttelisi muutusi ei toonud kaasa ainult 2000. aastate alguses õppima asunud noored, vaid kümnendit tagantjärele defineerivad arengud sündisid eelkõige dialoogis nn üheksakümnendate põlvkonnaga, kellest paljud olid nullindatel absoluutses tippvormis, kujundades kunstivälja nii soololoomingu kui ka õppejõu positsioonist.


Kunstnikud:

Avangard, Kaisa Eiche, The Elfriede Jelinek School of English Language, Dénes Farkas, Minna Hint, Villu Jaanisoo, Sandra Jõgeva, Johnson ja Johnson, Edith Karlson, Flo Kasearu, Jass Kaselaan, Alice Kask, Kiwa, Karel Koplimets, Neeme Külm, Marco Laimre, Andres Lõo, Marko Mäetamm, Herkki-Erich Merila, Marge Monko, Eléonore de Montesquiou, Tanja Muravskaja, Naiskunstnike laulu- ja mänguselts Puhas Rõõm, Kristina Norman, Kaido Ole, Taavi Piibemann, Mark Raidpere, Tõnis Saadoja, Jaanus Samma, Ene-Liis Semper, Arbo Tammiksaar, Toomas Thetloff, Jaan Toomik, Anna-Stina Treumund, Sigrid Viir, Jevgeni Zolotko


Täname:

Marika Agu, ArtProof, Maarin Ektermann, Elin Kard, Robert Kimmel, Aet Kuusik, Kristi Paap, Rebeka Põldsam, Karl-Eric Schneider, Anneli Tammik, Tartu Kunstimuuseum, Barbara Treumund


Meeskond:

Kuraatorid: Eha Komissarov, Triin Tulgiste

Näituse kujundaja: Kaarel Eelma

Graafiline disainer: Jaan Evart

Koordinaator: Tiiu Saadoja