19. jaanuaril kell 17.00 avatakse Rüki galeriis Lauri Koppeli isikunäitus „Unenägija veel magab“, kus eksponeeritavad teosed on pärit kunstniku unenägudest.
Kardin, sirm, peidetud ruum
/ Paavo Matsin /
On tuntud tõsiasi, et taskuvargad kasutavad oma tegevuses laialdaselt nn sirmi. See võib olla ajaleht, üle käe heidetud pealisriie, aga isegi teine inimene. Sirmi varjus toimetatakse oma tegusid, mida keegi näha ei tohi. Kord sai üks mu tuttav korteri omanikuks, kus oli elanud elukutseline kaardimängija. Keset ruumi oli laud, mille alla oli kinnitatud tupega pussnuga, et seda saaks vajalikul hetkel märkamatult haarata. Böhme ütleb, et kuradil ei ole nägusid, on ainult maskid.
Inimene vajab üldiselt lõppsihile jõudmiseks abivahendeid, madalama tasandi tõdesid saab kasutada kõrgemate tasandite sümbolitena (Guenon). Käesoleval näitusel asetatakse mõrvapaiga maastik kõrvuti kunstniku unenäost pärit vaatega või siis asetatakse unenäost pärit struktuur (tikkudest maja) mõrvamaastikule. Mida tahetakse meile sellise kombinatoorikaga demonstreerida? Kas meie ees on patsient oma joonistustega? Või näidatakse meile hoopis kabinetis istuvat teadlast, kes analüüsib mingeid keeruliste psüühiliste protsesside kajastusi?
Sirm või kardin eraldab meid ka metafüüsilisest maailmast vastavalt meie ettevalmistusastmele. Elus on asju, mida meil ei ole (veel praegu või mitte kunagi) õigust ega vajadust näha. Kardin kerkib vaid siis, kui on õige olukord ja aeg. Erinevates initsiatsioonirituaalides paljastatakse profaanile tõde nn ohtlikes, kaosesarnastes olukordades, kus inimesel ei ole tavalisi riideid, tavalist sugu jne. Nii on ajaloos jälgi poiste riietamisest tüdrukuteks ja vastupidi. Ometi on täpsem öelda, et initsiatsiooni ajal ollakse kahesoolised, androgüünid. Plutarchos on toonud näiteid sellistest kommetest Kreekas, Spartas, kus riietati pruut meheriietesse ja jäeti pimedasse ruumi oma peigmeest ootama. Argoses aga kleepis pruut endale pulmaööl ette valehabeme. Kõige sellise kombinatoorika eesmärgiks on väljuda oma tavapärase mina piiridest, mingi algse oleku taastamine. Mõnes mõttes tekib niimoodi esialgse kaose olukord, hetk, kus kõik on võimalik, kus inimesega võivad toimuda suured muudatused. Öeldakse isegi, et ainult nii võib vilksatada tõde.
Unenägudes näidatakse meile vahel väga palju asju, aga see arvukus on tegelikult petlik. Kääbus, auto, tuledes loss, maoorid, pilvedest ilmuvad näod – me peaksime pigem küsima: kes on see Üks selle kõige taga? Ungari alkeemik ja kirjanik Béla Hamvas on arutlenud veini üle: „ Mis on vein? Hieraatiline mask. Keegi on selle taga. Keegi, kellel on piiritul arvul maske ja kes ühel ja samal hetkel elab Merkuuri, kulla, f-heli ja punase värvi maski taga, kes on selsamal minutil raamat, jutt, naise naer, prillid ja praetud part.“( B. Hamvas „Veini filosoofia“, kirjastus Verb 2006, lk 25-26)
„Maitske ja vaadake...“ (Psalmid 34:9)
Lauri Koppel (s. 1986) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2012. aastal. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige ning ofset litograafia töökoja "Ubu Noir" meister. 2010. aastal pälvis ta Kultuuriministeeriumi poolt väljaantava Eduard Wiiralti stipendiumi, 2022. aastal Wiiralti peapreemia.
Kunstnik tänab: Mihkel Ilus, Paavo Matsin, Gudrun Koppel, Allan Appelberg, Ingvar Heamägi
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.
Näitus jääb avatuks 2. märtsini.
Lisainfo: Triinu Jürmann
galerist
+372 5289059
Comments