Gudrun Koppel „Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad – Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab”

Scroll down for English.


Draakoni galerii Pikk 18, 10133 Tallinn

http://www.eaa.ee/draakon

E–R 11.00–18.00

L 11.00–17.00


Esmaspäeval, 3. augustil 2020 kl 18.00 avab Gudrun Koppel Draakoni galeriis isiknäituse „Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad – Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab”. Näitus jääb avatuks 29. augustini 2020.

Nii nagu end sabast õgiv müütiline madu jätkab oma saba söömist totaalse lõputu igavikulise ringina, nii on kõik sama ja juhtunud juba kord siin päikese all. Tagantjärele luuakse meelevaldseid üldistusi, mille kohta ei ole täielikku tõde, sest narratiivid on tõlgendatud peegelduvana peeglitaguses maailmas. Inglite kujutamise viis, nii nagu meie neid lääne kristlikus maailmas mõistame, pärineb Pärsiast, vanimast monoteistlikust usundist Zoroastrismist.

Antirhodose saar vajus mere põhja 4. sajandil maavärina põhjustatud tsunami tõttu. Erinevate allikate põhjal taandus meri sadamast 21. augustil 365. aastal – laevad vajusid külili, liiv täitus õhku ahmivate kaladega, inimesed ekslesid sihitult mööda tühje tänavaid. Seejärel tungis linna veemassiiv, paisates vett ja laevu üle majade – katastroof tappis ainuüksi Aleksandrias 50 000 inimest. Ta lootis, et inglid näevad ja mõistavad. Ajalooallikates kirjeldatu põhjal leiti linnavaremed 1996. aastal Aleksandria sadamas 6-meetri sügavusest puutumatuna.

Samas linnas tegutses teadaolevalt üks esimesi naismatemaatikuid. Astronoom ja filosoof Hypatia (355–415) elas ja õpetas sel tormilisel ajal Alexandrias. Märtsis 415. aastal ründas teda kristlaste rühmitus, kes juhindus tollasest patriarhist. Hypatial rebiti seljast riided, lõigati välja silmad – ta kisti tükkideks, jäsemeid veeti kaarikul läbi linna ja pandi viimaks põlema. Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab. Seda sündmust nähakse tolleaegse impeeriumi haridus-ja kultuurikeskuse Aleksandria lõpu algusena.

Püha suurmärter Katariina (287–305) Aleksandria linnast ei tahtnud usust loobuda ning karistuseks nuheldi teda paganliku võimu poolt nii julmalt ja kaua, et kogu ta keha oli kaetud haavadega, millest jugadena verd välja purskas. Vangistuse ajal salvisid inglid ta haavu, teda toitis taevane tuvi. Kui piinamisratas, mis oli mõeldud ta elu lõpetama, purunes, võeti tal viimaks maha pea. Ta teadis, et inglid näevad ja mõistavad. Pärimuse järgi viisid inglid Katariina ihu Siinai mäele, kus veel tänasel päeval tegutseb püha Katariina klooster.

Ja kui väike Estike oli oma kassile rotimürgi piimaga sisse jootnud ning astus, surnud kass haardes, kindlal sammul Weinkheimi lossi varemetesse, et ise seda sama teha, tundis ta rahu enda sees ning nentis naeratades, kuidas asjad on omavahel seotud; ta tundis, et enam ei seondu need sündmused omavahel sattumisi ja juhuslikult, vaid üle nendevahelise tühjuse kaardub sillana sõnukirjeldamatult ilus tähendus… Ta teadis hästi, et inglid on juba tema poole teel. (László Krasznahorkai „Satantango”, Siiri Kolka tõlge)

Graafilistel kompositsioonidel kujutatu on arbitraarne osutamine kummastustele (kunstis kasutatav võte, läbi mille toimub objekti väljatoomine tajumise rutiinist. Asjad rebitakse lahti harjumuspärastest seostest. Tagajärjeks on objekti eriline tajumine, mitte äratundmine), mis aega hüljates, kannavad endas õhustikku, millele saab sisu juurde pookida. Ja kõigele saab tähenduse anda, sest taust on ajalooline ent lähenemine meelevaldne. Visuaalselt üleküllastunud maailmas kasutatud graafilsed ready-made’id (vanad anatoomilised joonised, fotod) on end sabast õgivad maod. Igavene alateadlik jutustus millegi tabamisest on tekitanud obskuurse narratiivi. Lähenemine, mis on efemeerne ja kaduv ja igavesti korduv: Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad, ta lootis, et keegi näeb ja mõistab.

Gudrun Koppel on visuaalkunstnik, kes kasutab oma töödes enamasti graafika ja foto vahendeid. Tema loomingut saab iseloomustada poeetilise ja narratiivse lähenemisega. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2013. aastal. Kunstnik on ofset litograafia töökoja „Ubu Noir“ liige

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, UBUNOIR, Lauri Koppel

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.


__________________________________________________________________________________

Gudrun Koppel’s exhibition “She hoped that Angels see and understand – She hoped that someone sees and understands” in Draakon gallery will be opened on Monday, 3rd of August at 18.00. The exhibition remains open until August 29.

Just as a mythical snake that devours itself from its tail continues to eat its tail in a total endless eternal circle, so everything is the same and has already happened here under the Sun. In retrospect, arbitrary generalizations are made, about which there is no complete truth, because narratives have been interpreted as reflective in the world behind the mirror.

The way angels are portrayed, as we understand them in the Western Christian world, comes from Persia, the oldest monotheistic religion, Zoroastrianism.

The island of Antirhodos sank to the seabed due to a tsunami caused by an earthquake in the 4th century. According to sources, the sea retreated from the port on August 21, 365: ships sank sideways, sand was filled with gobbling fish, people wandered aimlessly along empty streets. The city was then invaded by a body of water, throwing water and ships over houses - a disaster that killed 50,000 people in Alexandria alone. She hoped that Angels would see and understand. Based on historical sources, the city ruins were found intact in 1996 in the port of Alexandria at a depth of 6 meters.

It is known that one of the first female mathematicians worked in the same city. The astronomer and philosopher Hypatia (355 - 415) lived and taught in Alexandria during this stormy time. In March 415, she was attacked by a group of Christians led by the then patriarch. They tore Hypatia’s clothes, cut out her eyes - she was torn to pieces, her limbs were carried in a cart through the city and finally set on fire. She hoped that someone would see and understand. This event is seen as the beginning of the end of the educational and cultural center of the then empire in Alexandria.

St. Catherine the Great (287-305) did not want to renounce her faith in the city of Alexandria, and as punishment she was so brutally and so long punished by the pagan authorities that her whole body was covered with wounds from which blood gushed out. During her captivity, angels wounded her wounds, she was fed by a heavenly dove. When the wheel of torture, which was meant to end her life, broke, her head was finally taken off. She knew that Angels see and understand. According to tradition, the angels took Catherine's body to Mount Sinai, where St. Catherine's Monastery still operates today.

And when little Estike had given rat poison to her cat with milk, grabbing the dead cat and taking a firm step into the ruins of Weinkheim Castle to do the same, she felt peace within herself and smiled at how things were connected; she felt that these events were no longer connected by chance and coincidence, but that an indescribably beautiful meaning curved as a bridge over the emptiness between them… She knew full well that the angels were already on their way. (László Krasznahorkai “Satantango ”)

The graphic compositions depict an arbitrary reference to kummastused (Kummastus is a manner used in art through which the object is taken out of the perception routine. Things are disconnected from the habitual connections, resulting in a special perception of the object, not recognition) And everything can be given meaning, because the background is historical, but the approach is arbitrary. The ready-made graphics (old anatomical drawings, photographs) used in the visually saturated world are snakes that devour themselves. The eternal subconscious story of capturing something has created an obscure narrative. An approach that is ephemeral and vanishing and eternally repetitive: She hoped that Angels see and understand, she hoped that someone sees and understands.

The Artist’s gratitude goes to: Cultural Endowment of Estonia, UBUNOIR, Lauri Koppel

Exhibitions in Draakon gallery are supported by the Cultural Endowment of Estonia, Estonian Ministry of Culture and Liviko Ltd.



Liitu uudiskirjaga / Join newsletter

ARS kunstilinnak

Pärnu mnt 154, Tallinn 11317